KUI VÄSIMUS POLE LAISKUS, VAID MÄRK KURNATUD NÄRVISÜSTEEMIST.
Mõnikord räägivad inimesed mu vastas istudes peaaegu sosinal:
„Ma ei saa aru, miks ma viimasel ajal nii väsinud olen. Ma ju püüan… aga jõudu pole enam.“
Ma vaatan neid ja näen midagi, mida nad ise enda sees sageli ei märka — mitte laiskust, vaid üleväsinud valvepostilist, kes on liiga kaua üksi öises vahis olnud, püüdes kõike kontrollida ja kõigega hakkama saada.
Seda pilku tundsin kunagi ka ise.
Aastaid tagasi, kui ma veel arvasin, et tugevus tähendab kõigega ise hakkama saamist, ja väsimus oli lihtsalt nõrkus, mida tuli „ületada“.
Aga tegelikult pole laiskus see, mis meid maha istuma paneb. SEDA TEEB KURNATUD NÄRVISÜSTEEM.
Väsimus ei teki laiskusest ega vähesest pingutamisest.
See tekib sageli hoopis sellest, et me oleme olnud liiga kaua pinges, valvel või stressi all — isegi siis, kui väliselt näib, et me „ei tee midagi“.
IGAPÄEVANE NÄIDE:
Võid tund aega diivanil istuda ja kõrvalt vaadates tunduda, et „sa lihtsalt puhkad“.
Aga su sees toimub samal ajal:
– muremõtted jooksevad ringi nagu maratonil
– hingamine on pinnapealne
– kõhulihased hoiavad end pinges „igaks juhuks“
– peas keerlevad ülesanded, mis vajavad tegemist
– süütunne sosistab: „Peaksid midagi tegema…“
– närvisüsteem on valvel, nagu ootaks signaali tegutsemiseks
Selline SISEMINE VALVELOLEK väsitab keha rohkem kui mõni füüsiline trenn.
Metafoor: NÄILISELT SEISEV AUTO.
See on nagu auto, mis seisab parklas, aga mootor käib tühikäigul.
Väliselt justkui „midagi ei toimu“, aga kütust kulub küll.
Nii kulutame ka meie energiat, kui keha ei saa päriselt puhkerežiimi lülituda.
TEADUS KINNITAB SAMA.
Uuringud näitavad, et krooniline stress ja sisemine pinge tõstavad keha energiakulu isegi puhkeolekus.
Prefrontaalse koore aktiivsus väheneb, mis tähendab, et keskendumine ja tahtejõud langevad.
Mida rohkem end surume, seda kiiremini tühjeneb „aku“.
SEE POLE LAISKUS..
See on bioloogia.
Kurnatud närvisüsteem ei ole katkine — ta on lihtsalt üksi.
Ma mõtlen vahel, et närvisüsteem on nagu laps, kes on liiga kaua ärkvel olnud.
Silmad punased, keha väsinud, mõistus hajali, aga ikka ütleb:
“Ma ei saa veel magada… äkki midagi juhtub.”
Selline laps ei vaja käske.
Ta vajab sülle võtmist, rahustamist ja turvatunnet.
Nii vajab ka meie keha LUBA PÄRISELT PUHATA.
Ja siin algabki tervenemine
Närvisüsteem rahuneb:
– aeglases liikumises
– lihtsates rutiinides
– sügavas hingamises
– piirides, mida ei pea õigustama
– vaikses ruumis, kus keegi midagi ei nõua
Parim paus ei ole see, kus me „proovime mitte midagi mõelda“, vaid see, kus me LUBAME ENDAL PÄRISELT ALLA LAADIDA.
TARKUSEIVA.
Väsimus pole nõrkus.
Väsimus on tarkus, mis püüab sinuga rääkida.
See ütleb: “Sa oled liiga väärtuslik, et edasi joosta omadega kokku kukkudes.”
Kui keha lõpuks väsimuse välja saadab, siis tegelikult palub ta:
„Palun märka mind. Ma olen sinuga, aga ma ei jaksa enam üksi.“
KUI SEE TEEMA PUUDUTAS…
…siis jaga seda lugu oma seinal edasi.
Keegi sinu tuttavatest vajab tõenäoliselt täpselt seda sõnumit — ja ei julge seda ise küsida.
Sinu jagamine võib olla see pehme tõuge, mis annab talle kergendustunde:
„Ahhaa… ma polegi laisk. Ma olen lihtsalt väsinud.“
Ja kui tunned, et tahad oma keha ja närvisüsteemi paremini mõista…
…siis OLED ALATI OODATUD Elujõu Keskusesse Raplas.
Siin aitame sul kuulata oma keha märguandeid, leida tasakaalu ja õppida taastuma viisil, mis päriselt toetab sind — mitte läbi surumise, vaid läbi tähelepanu ja hoolimise.
