Valguse leidmine vihmas
Mitte see, mida elu on minuga teinud, ei määra, kes ma olen.
Mind kujundab see, kuidas ma sellest läbi tulin —
kuidas ma otsisin valgust hetkedel,
mil maailm tundus kõige pimedam.
Mind ei muuda tormid ise,
vaid see, kuidas ma õppisin vihma käes seisma.
Elu lihvib meid tasapisi — kaotuste, katsetuste,
ja nende vaikselt sosistavate taipamiste kaudu.
Ma ei ole oma haavade kogum.
Ma olen jõud, mis neid tervendas.
Pehmus, mis kasvas kibedusest.
Julgus, mis tõusis, kui hirm püüdis mind väiksena hoida.
See, mis minuga juhtus, ei määra mind.
Määrab see, kuidas ma edasi kõndisin —
kuidas ma valisin tõusta
ja leidsin valguse seal,
kus seda näis polevat.
Sest valguse leidmine vihmas tähendab mõistmist,
et tõeline helgus sünnib just siis,
kui julgen püsida kohal ka tormi keskel.
Ole tugev!
Tõuse üles!
Liigu edasi!
