Harilik humal (Humulus lupulus) on kanepiliste sugukonda kuuluv kahekojaline mitmeaastane väänduva varrega ronitaim. Vanasti kasutati peamiselt õlle pruulimisel. Humalast oleneb õlle mõru maitse, vahutatavus, lõhn, värvus ja pikem säilivus. Humala mõruained aitavad kaasa õlle paremale säilivusele. Õlle säilivus paraneb seetõttu, et mõruained sadestavad soovimatuid valkaineid ning pärsivad mikroobide elutegevust. Kolloidne humalavaik soodustab vahu püsimist.

Hariliku humala raviomadused

Harilikku humalat ei tohi segi ajada jaapani humalaga (Humulus japonicas), mis ei ole ravimtaim, vaid mida kasutatakse ainult dekoratiivsetel eesmärkidel.

Humalat kasutatakse kesknärvisüsteemi erutuse, ärevuse, uinumisraskuste, unehäirete, väsimuse ja isutuse korral. Rahustav toime on nõrk ning oleneb tööstusliku preparaadi valmistamise tehnoloogiast. Mitmed und soodustavad käsimüügiravimid sisaldavad humalat. Samuti on humalal diureetiline toime.

Kasutuskõlblikud on emasõisikud, mida saab kasutada nii maitseks kui droogiks, humala noored võsud, mida võib süüa ning humala varred on kiudainerikkad.

Lehed on suured, pika rootsuga ja vastakud. Ülemised lehed on ümardunud kuni munajad ning alumised 3- või 5-hõlmased, tömpide hõlmadega, jämedalt saagjate või hambuliste servadega. Alumised lehed on lidus harjaskarvade tõttu karedad, alt heledamad, kattunud hõredate kollakate näärmekarvadega. Abilehed on munajad, terveservalised ning enam-vähem kokku kasvanud.

Õied on rohekasvalged või kollakasrohelised. Emasõied paiknevad tihedalt käbisid meenutavates õisikutes. Viljastamata emasõisikuid nimetatakse rahvapäraselt humalakäbideks (Lupuli strobilus). Humalakäbid on kaetud näärmetega. Isasõisik on pikk, hõre ning mitmeharuline. Õitseb juulis või augustis. Viljad valmivad septembris, oktoobris.

Kuna võsu võib kasvada kuu ajaga ligi 3 meetrit, on ta üks suurima joonkasvukiirusega taimi Eestis (ca 10 cm ööpäevas).

Keemiline koostis

Viljastamata emasõisikud ehk humalakäbid sisaldavad mõru vaigufraktsiooni (15–30%), millest umbes poole moodustavad atsetüülfloroglutsiinide hulka kuuluvad humalamõruained. Viimased jagunevad α-mõruhapeteks (2–10%; humuloon, kohumuloon, prehumuloon jt) ning β-mõruhapeteks (2–6%; lupuloon, adlupuloon, kolupuloon jt). Humalamõruained on labiilsed ühendid, mis lagunevad droogi kestavamal säilitamisel. Eeterlikku õli sisaldavad peamiselt näärmed (0,5-3%). Põhikomponendiks on mürtseen (30–60%), aga ka humuleen, farneseen, beetakariofülleen. Teistest ainetest on droogis ka flavonoidid (astragaliin, kempferooli ja kvertsetiini mono- ja diglükosiidid jt), sh halkoonid (ksantohumool, isoksantohumool, 6-isopentüülnaringeniin jt), aga ka atsüülfloroglutsinoolid, kumariinid jm.

Kasvukoht

Humal on taim, mis kasvab Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Valdavalt on tegemist kultuurtaimega, mis looduslikult esineb hajusalt. Eestis esineb rohkem Põhja- ja Kesk-Eestis. Peamiselt leidub ojade ja jõgede kaldatihnikutes ning niisketes metsades.

Humalat kasvatatakse kõikjal maailmas, kuid suurimad tootjamaad on Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa, USA, Austraalia ja Uus-Meremaa.

Kasutusviisid

Droogiks kasutatakse humalakäbisid ehk viljastamata emasõisikuid. Droogiks sobivad vaid rohekaskollased humalakäbid, mis on kogutud pisut enne valmimist alates augusti keskpaigast. Kollakaspruuni värvuse omandanud humalad on üle valminud ja droogiks ei sobi.

Varasemal ajal kasutati droogina ka kuldkollast pulbrit, mis saadi emasõisikute sõelumisel saadud näärmetest. Seda tunti nimetuse Lupulinum järgi.

Humal on nõrgalt rahustava toimega ning pikendab uneaega, samas suurendab uriinieritust. Humalat on kasutatud peamiselt kesknärvisüsteemi erutuse, ärevuse, uinumisraskuste, unehäirete, väsimuse ja isutuse korral. Humala kesknärvisüsteemi mõjustav toime pole aga kuigi kindel, mistõttu kasutatakse teda koos samalaadsete ravimtaimedega nagu palderjan, meliss, veiste-südamerohi jt.

Koos teiste ravimtaimedega kasutatakse humalat ka diureetilise ja valu vaigistava vahendina neerukivitõve, põiepõletiku jm korral. Väikestes kogustes tarvitatuna aitab humala östrogeenne toime vähendada ka menopausiga kaasnevaid öiseid higistamisi.

Humal alandab tõenäoliselt meeste sugutungi, kuid võib naistele mõjuda armurohuna ning on tõenäoliselt ka östrogeenselt aktiivne. Kui humalat manustada mõõdukalt, siis annab elujõudu.

Retsepte

Vesitõmmis: võtta 1–2 spl peenestatud humalaid 1 klaasi keeva vee kohta, lasta vähemalt 45 minutit tõmmata, kurnata ja tarvitada 1/2 klaasi kolm korda päevas ärevuse, erutuse ja söögiisupuuduse, õhtuste uinumisraskuste ja unehäirete korral.

Alkoholitõmmis: 10 g humalaid valada üle 100 g viinaga ja jätta vähemalt nädalaks, aeg-ajalt loksutades, pimedasse seisma: kurnata jõuliselt pigistades. Tarvitada 40 tilka veega lahjendatult 3 korda päevas maksa- ja sapipõiepõletike korral.

Juuste tugevdamiseks varajase alopeetsia korral hõõrutakse peanahka sooja humalakäbide keedusega. Üks teelusikatäis purustatud käbisid valatakse üle keeva veega (200 ml), kaetakse tihedalt ja leotatakse kakskümmend minutit veevannis. Siis kohe kurnake.

Purustatud humalakäbidest valmistatud salve ja õlisid kasutatakse reuma, artriidi, artroosi, podagra, verevalumite, põletike ja nihestuste puhul. Üks supilusikatäis jahvatatud koonuseid segatakse kohviveskis oliiviõli või soolestiku rasvaga, kuni sellest tekib paks mass. Normaalne suhe on 1:4. Seda salvi kantakse haavale ja seotakse.

Humalat sisaldav taimetee aitab võidelda unetuse vastu ning leevendab pingeid ja väsimust.

Vastunäidustused on liigne väsimus, unisus ja rasedus ning imetamine. Võib avaldada koostoimeid hormoonravimitega.

Ületarbimisel võib humal tekitada iiveldust, peapööritust, liigset unisust. Kõrvaltoimena võib suureneda uriinieritus.

Ühekordne annus on keskmiselt 0,5–1 g droogi, uinumise soodustamiseks võib võtta 1–2 g. Vedelekstrakti võetakse 0,5–2 ml, tinktuuri 1–2 ml 3 korda päevas.

Humala eeterlikku õli kasutatakse meditsiinis, farmakoloogias, kosmetoloogias ning ka toiduainete töötlemisel ja toiduvalmistamisel. Humalaõli on osa ravimitest, mida kasutatakse südame-veresoonkonna haiguste, neeruhaiguste, närvihäirete ja unehäirete raviks.

Humalaõli kasutatakse ka eeterlike toodete valmistamiseks peente parfüümikompositsioonide jaoks.

Kuidas kasutada humalat meditsiinilistel eesmärkidel

Humalat sisaldavate infusioonide, keediste, tinktuuride või taimeteede valmistamisel ja kasutamisel tuleb jälgida annustamist.

Humal: kasu ja kahjulikkus meestele

Meestele toob humal kasu seksuaalses aspektis. Dekokaadid aitavad suurendada erektsioonifunktsiooni, aktiveerides testosterooni tootmist. Lisaks on taimel rahustav toime ja seda soovitatakse meestele, kes kannatavad enneaegse ejakulatsiooni all.

Kasulik ka meestele raske stressi ja neuroosi, kiilaspäisuse, uriini- ja vereringeelundite probleemide ning põletikuliste protsesside korral

Ebasoovitavad mõjud ja vastunäidustused

Kõigi eeliste kõrval on humalal ka puudusi. Seda ravimtaime peetakse mürgiseks.

Humalat sisaldavate preparaatide üleannustamine võib põhjustada ebameeldivaid tagajärgi:

- iiveldus;

- oksendamine;

- apaatia;

- unisus;

Allikas:

https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_humal

http://ogorodsadovod.com/entry/3749-khmel-polza-i-vred-rasteniya-retsepty-primeneniya-shishek-i-listev Ogorodsadovod.com

https://www.botanichka.ru/article/hmel-poleznoe-rastenie-a-ne-sornyak/#biologicheskie-osobe